Magistriõpingud ootavad – kas põnevate erialanimetuste taga leidub midagi asjalikku?

Mõte teadmisi täiendada tuleb tihti esimesena ja alles siis avaneb täiesti uus õppekavade maailm, kus tuleb rohkete valikute seas teha konkreetne otsus. Kõrgkoolid võistlevad omavahel ja proovivad pakkuda midagi igaühele. Mõne õppekava nimetus paneb pead murdma, millega üldse tegu.

Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis on võimalik magistriõppes valida näiteks õppekava „Inimesekeskne sotsiaalne innovatsioon“. Uhke ja intrigeeriv nimi! Aga mida see tähendab ja kellele on mõeldud? Kõige paremini oskavad vastata õppekava juba osaliselt läbinud magistrandid. Silvia Looveer leiab, et sisu poolest on see õppekava oma ajast ees olijatele ja mõtlejatele, kes tahavad kogukondi ühendades ühiskonda muuta.

Õppija Tiina Aavik oli eelnevalt kokku puutunud paljude sotsiaalvaldkonna teemade ning sotsiaalteenuseid pakkuvate asutustega ning ikka ja jälle juurelnud teenuste liigse keerukuse üle. Ometi peaks neid pakkuma ja arendama teenuste kasutajaid silmas pidades.

„Minu senine kogemus näitab, et sotsiaalteenused on sageli keeruliselt üles ehitatud ja ebamugavad kasutada. Mõnikord on tekkinud tunne, et need on loodud hoopis kellegi teise, mitte minu jaoks. Kelle jaoks teenuseid üldse luuakse? See küsimus pani mind mõtlema, kas need saab kuidagi paremaks kujundada ja mida saan ise teha selleks, et teenused oleksid inimsõbralikumad,“ mõtiskleb Tiina.

„Leidsin oma küsimusele täpse vastuse Tartu Ülikooli Pärnu kolledži magistriõppekavast „Inimesekeskne sotsiaalne innovatsioon“. Lisaks heaolule ja inimesekesksusele, mis iseenesest on vähemalt mõtteviisi innovatsioon, hõlmab õppekava teenusedisaini ja veel palju muud.“

Kursusekaaslastest on saanud perekond

„Minu süda on meie grupis,“ sõnab Janika Matto kõhklemata. Helina Andresen lisab meenutades, et see oleks olnud nagu eile, kui koos tulevaste kursusekaaslastega oodati kolledži koridoris oma vestlusaega kandideerimiseks. Ei olnud neil sel hetkel veel ettekujutust õpingutest ega peatsetest kursusekaaslastest.

„Aga need inimesed, kes sellele teekonnale minu kõrvale on sattunud, on juba olnud suurteks õpetajateks. Igaühel on oma lugu ja taust, haridus ja kogemused, mida jagatakse heldelt ja pannakse seejuures pead kokku, et leida koostöös uuenduslikke lahendusi sotsiaalvaldkonna probleemidele,“ rõõmustab Helina.

„Meile on loodud väga head tingimused, et saaksime töö- ja eraelu kõrvalt tegeleda ka õppimisega. Oleme väga hoolsad loengutes käijad, aga ka väga aktiivsed suhtlejad väljaspool loenguruume. Oleme üksteise toetajad ja motivaatorid. Me oleme pere!“

Ka Ulvi Lehtsalu kinnitab, et grupi iga liige on nagu pusletükk, kes koos moodustavad imelise sõpruskonna, ühtse meeskonna õpingute teel ja leiavad lahendusi kõigile parema tuleviku nimel, inimene selle keskel.

„Juba see, kuidas me üksteist toetame, infot jagame ja kaasame koolitöösse, kui keegi ei saa põhjusega õppetöös kohapeal osaleda, on tänuväärne. Kaks aastat ülipõnevat aega auditooriumis, akadeemilises keskkonnas ja koosveedetud vaba aeg õhtuti kultuuriasutusi külastades on meid kasvatanud ühtseks, tuleviku kujundajateks. Ainult parimad mälestused on kogu senisest õppeperioodist,“ on Ulvi rahul.

Ka Janika Matto jaoks on olnud koosveedetud tunnid loengutes ja meeleolukad õhtud väga väärtuslikud. „Olen tundma õppinud oma kalleid kaastudengeid, kokku moodustame sooja ja südamiku grupi. Iga kord loengusessioonilt koju sõites jään ootama järgmist kokkusaamist.“

Lisaks erialale hindamatud mälestused

„Kui peaks kirjeldama kaheaastast õpikogemust Pärnu kolledžis, siis see on olnud üle kivide ja kändude – pisaratega, magamata öödega, suures koguses tööülesannete tegemata jätmisega, pingetega peres, suurepäraste kursusekaaslastega, naerukrampidega kohvikus istumistega, õhtuste ja öiste sõnumite saatmisega, läbi tuisu ja lume sõitmistega Pärnu poole,“ muheleb Anneli Apitius.

„Esimese aasta keskel olime erinevate inimestena eri töövaldkondadest ja Eestimaa eri paikadest kooli tulles alati täis õhinat, uudishimu ja suurt soovi kõike jagada. Oleme kasvanud kokku pereks, väikeseks kogukonnaks, mille liikuma panev jõud on tahe. Tahe õppida, tahe tegutseda, tahe leida õige lahendus ja uuendused, mis aitaksid lapsi, noori, tööealisi ja tervisest tulenevate takistustega inimesi.“

Ka Tiina kinnitab, et kahe läbitud õpinguaastaga on üheksast kursusekaaslasest, kes pärit erinevatest Eesti piirkondadest, saanud kokku üliäge kamp – sõpruskond, kelle peale saab alati kindel olla.

„Meis kõigis on hoiak ja teadmine, et kedagi ei jäeta „lahinguväljale“ maha. Ühiselt kogetu nii õppetöös kui vabal ajal on meid oluliselt rikastanud ning liitnud. Endla teatris käies, Pärnus järjest uusi söögikohti avastades, rannas jalutades, ööbimiskohas õhtuti lobisedes või grupitöid tehes ning oma kogemusi jagades oleme veetnud hindamatuid tunde,“ on naine siiralt tänulik.
„On olnud naljakaid seiku, palju nakatavat naeru toetavas ja heatahtlikkust kiirgavas seltskonnas. Mööda õhtuseid Pärnu tänavaid, sõna otseses mõttes keksides, oleme loonud oma traditsioone. Täielik inimesekeskne sotsiaalne innovatsioon, ma ütlen!“

Inimesekeskne sotsiaalne innovatsioon sobib absoluutselt kõigile

Ühiselt leiab terve kursus, et pole vahet, kas oled mees või naine, noor või eakam – õppima asumist tasub kaaluda. Katrin Aasamaa lisab, et grupi tugevuseks ongi just kõigi väga erinev ning mitmekesine taust. „Erisused liidavad ja annavad tõuke tulevikuks,“ pistab Jana Malõh vahele.
Annika Roosimägi kinnitab oma kogemustest, et eriala sobib kõikide elualade esindajatele, kes tunnevad sisemist vajadust sidustada inimesekeskselt erinevaid valdkondi, luua klienditeekondi valdkondade lõikes ning arendada teenuseid iga inimese vajaduste põhjal.
„See eriala sobib inimestele, kes mõistavad ja soovivad kaasa aidata inimese teekonnale kogu elukaare vältel,“ kinnitab Jana. Ka Katrin sai õpingute jooksul kinnitust, et vanus ei ole takistus. „Üle 50-aastastel inimestel on rikkalik elukogemus ja teadmised, mida nooremate põlvkondadega jagada.“